Perekonnas hooldamine

“Ma olen elanud nüüd hooldusperes ühe aasta. Selle aasta jooksul tundsin, kuidas kogu maailm minu ümber kukkus kokku ja mu elul polnud mõtet, aga nende inimeste abiga, kes minuga tööd teevad ja mind aitavad, olen lõpuks aru saanud..
...ilma nendeta ei oleks ma jõudnud arusaamisele, et olen eriline ja ka mina olen inimene, kes väärib armastust.”
Beatrice, 16

“Inimesed imestavad sageli kui head me oleme, et me päästsime lapse vaenulikust keskkonnast, korjasime ta üles, võtsime oma koju ja andsime talle parema elu.
Tegelikult peame tunnistama tõde kogu selle isekuses. Meie ise ei ole nii head ja helded. Me teame fakte. Me oleme lugenud raamatuid. Ometi suudame meie teda päästa vähem kui tema meid.”
Alisa (hooldusema)

Vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse perekonnas hooldamine on üle terve maailma mõistetud riigi poolt reguleeritud asendushoolduse vormina, kus laps paigutatakse ööpäevaringselt (eelistatavalt ajutiselt) elama oma bioloogilisest perekonnast väljapoole, inimeste (perekonna) juurde, kes ei kuulu nende sugulaste ega ametlike eestkostjate hulka. Samal ajal peaks sotsiaalhoolekanne tegema kõik võimaliku, et laps saaks naasta oma sünnijärgsesse perekonda või sugulaste juurde.
Lapse teise perekonda hooldamisele paigutamise korraldab tavaliselt kas teatud riigiamet, kohalik omavalitsus või sotsiaalteenust pakkuv organisatsioon.

Teine mõiste perekonnas hooldamise kohta ütleb, et laps paigutatakse ajutisele hooldusele oma perest väljapoole bioloogilises perekonnas tekkinud probleemide või raskete olukordade tõttu või kuniks lapsendamiseks vajalikud protseduurid on lõpetatud.

Lapsed satuvad hooldusele oma perekonnast väljapoole erinevatel põhjustel. Laps vajab paigutamist turvalisse keskkonda, kui selgub, et nad on kannatanud füüsilise või seksuaalse vägivalla all, on oma vanemate/ametlike eestkostjate poolt hüljatud või tähelepanuta jäetud, vanemad ei suuda nende kasvatamisega hakkama saada või laste endi käitumine võib olla kuritegelik või kahjustada teisi. Samuti kui vanemad/ametlikud eestkostjad ei ole võimelised laste eest hoolt kandma narkomaania, vanglakaristuse või vaimse tervise tõttu. Siis paigutatakse laps(ed) ajutise eestkoste alla kuni vanemad/eestkostjad saavad meditsiinilist ravi, nõustamist või nende karistusaja lõpuni kinnipidamisasutuses.

Kõikidel juhtudel kaotab lapse bioloogiline vanem või lapsendaja või muu ametlik eestkostja ajutiselt lapse hooldusõiguse. Samas jäävad alles vanemaõigused.

Last saab paigutada perekonda hooldamisele ka vanema nõusolekul. Vägivalla või hülgamise selgel juhtumil saab kohus määrata lapse hooldusele ilma vanema või eestkostja nõusolekuta.

Laps saab perekonda hooldamisele paigutamisel ajutiselt teise perekonna liikmeks, kus võib olla juba eelnevalt lapsi hooldusel, perekonna enda bioloogilised või lapsendatud lapsed või siis ongi hooldatav laps üksinda. Riigi või kohaliku omavalitsuse ametid jälgivad hooldaja otsuseid ja tegevust ning sageli tehakse selles osas koostööd era- või mittetulundussektoriga.

Hooldusvanem peab olema koolitatud, kas siis riikliku sektori või perekonnas hooldamise teenust pakkuva organisatsiooni poolt. Hooldaja kodu hinnatakse ohutuse ja tervise seisukohalt ja tavaliselt koolitatakse ja nõustatakse hooldajaid jätkuvalt erinevate lapsi puudutavate olukordade ja teemade osas.

Peale lapse paigutamist vastutab hoolduspere lapse toitlustamise ja riietuse eest, lapse kooli- ja muude kohustuste täitmise eest ning viies ellu kõiki tavapäraseid tegevusi mida lapsevanem või ametlik eestkostja igapäevaselt teeb.

Hooldusvanem peaks regulaarselt kohtuma lapse vajaduste teemal terapeutidega ja lapse juhtumikorraldajaga (lastekaitse spetsialistiga). Hoolduspere vanema eesmärk on aidata kaasa hooldusel oleva lapse normaalsele arengule turvalises perekeskkonnas.

Tavaliselt saavad hooldusvanemad riigilt ja/või kohalikult omavalitsuselt rahalist toetust lapse perekonnas hooldamiseks. Erinevates riikides on selle tasu määr ja eesmärk erinevad, aga suures osas on see mõeldud lapse vajadusteks minevate kulude katteks (riided, toit, koolitarbed ja teised tarbekaubad). Olenevalt riikide seadusandlusest võidakse hooldajale maksta ka veel eraldi hooldustasu lapse hooldamise eest.

Hooldusvanem ei saa lapse ametlikuks eeskostjaks – ametlik eestkoste jääb riigile (või kohalikule omavalitsusele). Enamasti on hoolduspere kohustused hooldusele võetud lapse osas selgelt määratletud ametlikus lepingus.

Perekonda hooldamisele paigutamine on ajaliselt väga erineva pikkusega, see võib ulatuda ühest päevast kuni nädalate ja mitme aastani. Kui vanemad kaotavad püsivalt oma õigused võib hoolduspere lapse ka lapsendada või laps on vaba teiste soovijate poolt lapsendamiseks. Perekonnas hooldamine oma sisult on vahepealne etapp kuni lapse jaoks leitakse püsiv paigutuskoht.

Perekonnas hooldamisel on üldiselt kaks eesmärki:

  • säilitada lapsele bioloogiline perekond, kui see vähegi on võimalik. Laps paigutatakse teise perekonda hooldusele ainult juhul kui ükski teine variant pole võimalik ja sotsiaaltöötajad töötavad bioloogilise perekonnaga probleemide lahendamiseks, et laps saaks oma koju tagasi pöörduda.
  • pikaajalise paigutuse planeerimise toetamine. See tähendab seda, et kui lapse peab kodust eraldama, saab sotsiaalamet, kes juhtumiga tegeleb, kiirelt otsustada kas lapsel on üldse kunagi võimalik tagasi pöörduda. Sellel aja viibib laps teises perekonnas hooldusel. Kui on selge, et vanemad ei ole võimelised enam lapse eest hoolt kandma, peatatakse nende vanemlikud õigused ja laps saab vabaks lapsendamiseks. See on vajalik vältimaks lapse liiga pikka viibimist ebastabiilses ja ebakindlas olukorras.

Perekonnas hooldamise üks pool on lapse hooldamine riiklikus hoolekandesüsteemis, et samal ajal teiselt poolt oleks sotsiaalhoolekandel võimalik pakkuda kõiki asjakohaseid ja võimalikke teenuseid bioloogilistele vanematele, et nad oskaks ja suudaks luua lapsele turvalise ja sobiva kodukeskkonna lapse oma koju tagasi pöördumiseks.

Hoolekandele sattunud lapse ümber peab olema mitmekülgne tugivõrgustik: riigi- või kohaliku omavalitsuse töötaja, kes tegeleb lapse paigutuse ja juhtumiplaaniga, kes koostab pidevalt aruandeid olukorrast; asendushoolduse teenuse pakkujad (erinevad organisatsioonid); hoolekande ametid; psühholoogilised nõustajad; narkootiliste ainete sõltuvusravi keskused (lapsele või siis tema vanemale); tervishoiuteenused; haridusasutused jm asjakohased erialaspetsialistid.

Kuna perekonnas hooldamisele paigutatud lapsed on enamasti kannatanud mingis vormis vägivalla või hülgamise all ning ainuüksi eraldamine tuttavast keskkonnast on iseenesest lapsele väga traumeeriv, võib laps, kes satub perekonda hooldamisele, näha õudusunenägusid, tal võivad esineda une- või söömishäired, ta võib olla depressiivne, pahur, segaduses. Paljud väiksemad lapsed ei mõista, miks neid vanemate juurest ära viidi. Isegi kui mingis mõttes on lapsele kergendus pääseda kodust, mis oli ohtlik tema heaolule, tervisele ja elule, võib laps ikka puudust tunda vanematest või oma ametlikest eeskostjatest, kelle juures ta siiani oli. Laps kujutab ette, et tema peab midagi paremini tegema, et nende juurde tagasi pääseda. Praktiline elu küll näitab, et lapsed kes tulevad vägivaldsest ja tõrjuvast kodusest keskkonnast, hakkavad ennast paremini tundma teises perekonnas hooldamisel ja nende areng kiireneb, ometi on eraldamine oma kodust ja perekonnast lastele alati raske.

Ei ole erandid ka juhtumid, kus laps veedab perekonnas hooldamisel mingi aja ning siis paigutatakse ta teisele asendushoolduse vormile. See toob lapse ellu mitte ainult lisanduvat ebakindlust ja ebastabiilsust vaid mõned nendest paigutustest ei pruugi vastata ka lapse erivajadustele. Sellised olukorrad on põhjustatud nii kompetentsete ja koolitatud hooldusperede puudumisest kui ka lastekaitsetöötajate kogemuste puudumise ja suure töökoormuse tõttu.

Perekonnas hooldamine võib olla keeruline ka hooldusperele. Laps, kes on olnud tõrjutud või vägivaldses keskkonnas, kannatab psühholoogiliste probleemide all, mis võivad põhjustada endassetõmbumist, ebaküpsust, agressiivsust või muud moodi keerulist käitumist.Tugevate tervise- või vaimsete häiretega lapse kasvatamine võib hooldajatele osutuda suureks väljakutseks. Perekonda hooldamisele paigutamine ebaõnnestubki vahel seetõttu, et asendusvanemad lihtsalt ei suuda probleemse lapse vajadustega hakkama saada.
Kahjuks on alates 1980-date keskpaigast terves maailmas kasvanud nõudmine hooldusperede järele, kuna järjest rohkem lapsi vajavad paigutust - kas ajutist või püsivat - asendushooldusele. Seetõttu muutub järjest olulisemaks kvaliteetse tugiteenuse pakkumine peredele, kes võtavad enda hooldusele vanemliku hooleta jäänud lapsi.

Veel üks laste hoolekande süsteemile omane murekoht on teismeline, kes lahkub asendushoolduselt või saab täisealiseks ja peab iseseisvalt elama hakkama.
Paljud teismelised läbivad hoolekande süsteemi ilma piisava ettevalmistuseta üleminekuks iseseisvasse ellu. Neil ei teki tööharjumusi, nad pole saanud karjäärinõustamist, ametikoolitusi. Ilma toetava abita ei lähe need noored kunagi edasi õppima, ei leia kunagi häid ja sobilikke töökohti ning on avatud tänavalt tulevatele halbadele mõjudele. Kui nad saavad endale lapsed, satub see järelkasv sageli tagasi laste hoolekande süsteemi täpselt nagu nad isegi olid. Samuti seisavad need lapsed ja noored sageli rohkem rahaliste, emotsionaalsete ja arenguväljakutsete ees. Sobiv koolitus, toetus, nõustamine ja ettevamistus võivad aidata neil sellest nõiaringist siiski läbi murda.

Kokkuvõttes on asendushooldusele sattunud laste puhul siiski selge, et nende elus toimunud traumaatiliste kogemuste ravimine ja parandamine, turvatunde, usu ellu ja inimestesse taastamine ning ettevalmistus iseseivaks eluks on kõige paremini võimalik turvalisel ja püsival perekonnas hooldamisel.

See lehekülg on muudetud 09/04/13 @ 13:42.