Minu pere lugu...

Iga laps vajab peret

Lisas: Jane Snaith - 19/02/13 @ 08:35

Kuna meie südames oli juba aastaid kindel soov pakkuda mõnele vanemliku hooleta lapsele kodu, siis peale 7 aastat kooselu tundsime, et nüüd on õige aeg. Peres oli kasvamas ka kaks eelkooliealist bioloogilist last. Mõned aastad tagasi uurisime ka lapsendamise võimalusi, aga siis selgus, et juriidiliselt vabad lapsed saavad suhteliselt kiiresti uude perre, imikutele on koguni järjekorrad. Kuid ometi on imikud asutustes... Lapsed, keda ei saa lapsendada. Jõudsime järeldusele, et just sellisele lapsele on meid vaja.

Helistasin meie elukohajärgsesse valda ja leppisin lastekaitsespetsialistiga kohtumiseks aja kokku. Võtsime kaasa oma dokumendid ja läksime kohale. Vallas oldi esialgu üllatunud, kuid kohtumine läks kenasti. Meid pandi kolme erinevasse maakonda PRIDE-koolituse järjekorda ja leppisime kokku aja kodukülastuseks. Kui ka meie elutingimustega oldi tutvutud, siis jäimegi lihtsalt ootama oma last (ja ka esimest võimalust koolitusel osalemiseks). Suhtlesin veel valla lastekaitsetöötajaga, meie oma vallas uut peret vajavaid lapsi polnud, seega jäimegi lihtsalt „ootele“. Sellega me loomulikult ei leppinud. Suhtlesin erinevate maavalitsustega ja valdadega. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et infot soovitati ka asenduskodudest küsida. Pool aastat hiljem, helistades ühte asenduskodusse, selgus, et seal ongi 2-aastane väike poiss, kes on kogu oma elu PÄRIS OMA PERET oodanud. Kuna lapsele oldi aktiivselt ka peret otsitud, siis viidi meid ruttu lapse eestkosteasutusega kokku. Käisime nendega kohtumas, samal päeval kohtusime ka esimest korda lapsega ja toimus veel üks kodukülastus. See kõik läks väga kiiresti ja juba nädala pärast võisime oma pojale järgi minna.

Enne, kui lapse koju saime tuua, käisime teda kaks korda vaatamas. Jalutasime, mängisime, rääkisime. Laps võttis kohe esimesel kohtumisel käest kinni ja hoidis meie juurde. Kui hooldusleping oli allkirjastatud ja läksime last koju tooma, siis ta juba istus trepil, kilekott kõrval. Ilus suvine ilm oli, teised lapsed mängisid mänguväljakul, kuid tema lihtsalt istus ja ootas...

Kohanemiseks kulus 3 ööd. Päeval oli tegevust palju aga õhtuti nõudis kaissu, üksinda ei tahtnud uinuda. Meie tegime lapsele ka tema isikliku albumi, seal on 6 pilti lastekoduajast (sõpradest), pilt lastekodust (hoonest) ja päris oma kodust (meie majast).

Kõik ei ole siiski läinud nii ideaalselt, nagu lootsime. Mõned sugulased ei suuda aktsepteerida meie otsust. Aga siinkohal ei oska öelda, kas neile on võõras see, et meil on nüüd kolm last (enamusel on 1-2 last), või see, et kolmas laps ei ole meil bioloogiline. Aga selles osas usume, et aeg annab selgust.

Kuigi olime kolmes maakonnas PRIDE-koolituse järjekorras, siis reaalselt saime koolitusele alles aasta peale lapse perre tulekut.

Oma kogemustest veel nii palju, et paljud inimesed kardavad „paberimajandust“, arvatakse, et see on suurem ettevõtmine. Midagi müstilist ega ülejõukäivat seal ei ole. Alati on võimalus leida keegi, kes on selle tee juba läbi käinud ja oskab ka nõu anda. Olulisem on tulemus – et veel üks laps leiab endale uue pere.

Moonika 




RSS 2.0