Minu pere lugu...

Meie pere ägedad tshikid

Lisas: Lehe Adminn - 18/01/13 @ 00:39

Inimesed satuvad meie ellu erinevaid teid pidi. Mõni tuleb ja lahkub, mõni tuleb, et jääda pikemaks, mõnega sammud läbi elu rõõmsate ja pikkade sammudega.

Täna on juba väga hea seda lugu kirja panna, sest tundub, et suuremad raskused on seljataha jäänud kuna arvatavasti olen ise suuremaks ja pere tugevamaks kasvanud.

Aga 7 aastat tagasi saabus üsna oodatud telefonikõne. Mitte siiski heas mõttes oodatud, sisimas ma teadsin, kuhu suunas asjad liiguvad. Mõned aastad enne seda kõnet olin näinud kahte väikest rosinasilmset mowgli-piigat ühe Muuga suvila väga räpasel põrandal ringi ronimas, näod olid neid tookord kriimud, aga rõõmsad.

Kogu ülejäänud mulle teadaolev info sinna juurde tähendas minu jaoks seda, et õhtul nutsin sõbra õlal kõva peatäie nutta, tunnetades oma abitust olukorda kuidagigi parandada. See oli aeg, kui käisin Vääna noorte-ja lastekodu lastega peaaegu igal nädalal kohtumas; aeg, kus mul olid siginenud kahe sealse noore tüdrukuga eriti head suhted, nad käisid nädalavahetustel minu kodus külas ja koolivaheaegadel siis ka pikemalt.

See abitus oli just teadmisest, et nende kahe rosinasilma elus ei saa ma mitte midagi muuta, kuigi nad kuulusid minu justleitud suguseltsi (mind lapsendati varases lapsepõlves). Et võõraste lastega ma tegelen, aga omasid aidata ei saa.

Pidin justkui tõdema, et saaksin neile kuidagi toeks olla vaid siis, kui nad ise ükskord lastekodusse peaksid sattuma.. Ja ka seda ma teadsin, et rohkem mul sinna uberikku, kus need tirtsud elasid, enam asja ei ole..

Seega siis oodatud telefonikõne, millega mulle üks sugulane, hea hing, kes vanaemana kasvatas nende kahe rosinasilma poolõde-ja venda (nendega lastega hoidsin ühendust ja mõni aasta hiljem sai sellest pooleõest samuti minu eestkostetav, aga see pole hetkel oluline), seega see vanaema teatas, et kaksikud pliksid, olles vahepeal jõudnud kooliikka, olid ilmunud sotsiaaltöötaja vaatevälja ja otsustati ka lõpuks perest eraldada, esialgu Tallinna lastekodu Kopli varjupaika, kuhu nad toimetas politseipatrull.

Edasi läks kõik väga kiiresti, paari päeva jooksul olid sõlmitud vajalikud kokkulepped, et lapsed saaksid vähemalt paariks päevaks meile koju, siis juba järgnes hooldusleping. Edasi aga pikk kohtutee eestkoste seadmiseks jne. Mul vedas meeletult, et selleks ajaks oli ilmunud ja jäänud minu kõrvale inimene, kellest sai nende laste isa - ta lihtsalt hakkas selleks.

Tänaseks päevaks on saabunud mõnus rutiin, tüdrukud käivad ka kahel jalal  kuid vahepealsed, eriti esimesed aastad ei olnud kerged. Kuigi me läbisime oma kaaslasega kohe ka Pride kursused ja saime kõvasti tarkust juurde, eriti mis puudutab laste kaasasolevat „seljakotti“ ja oskasime arvestada, millega meil tõonäoliselt tegemist tuleb teha, siis oli ikkagi väga palju sellist, mida ei oska oodata ja milleks ei oska ette valmistuda. Nt ei osanud ette näha olukorda, kus laste vägagi tegus vanaisa, kellel polnud suurt mahti nende lastega kohtumiseks mitme aasta vältel, kuid kellele sai päris alguses infot jagatud ka laste kooli koha, et see vanaisa läheb lihtsalt kommikotiga ühel kenal päeval sinna kooli, kutsub kõrvale tüdrukud, kes teda ei mäletanud ja teeb neist ka mõned pildid. Oh seda segadust, ei osanud tüdrukud käituda, ei osanud õpetaja reageerida, kuigi oli kursis tüdrukute elulooga. Ja mida pidid lapsed rääkima oma kaaslastele, miks tuleb vanaisa kooli koos kommikotiga, vanaisad käivad ju kodus..

Usun, et nii on paljudega. Me lihtsalt ei ole kõigeks valmistunud. Oma kogemustest võin öelda veel seda, et paljud alguses aktiivsena tunduvad sugulased-mugulased, kes kõik sõna tahavad võtta ja kaasa rääkida, lõpuks taanduvad. Ka esimese aasta jooksul pidevalt helistav laste isa on kuhugi kadunud. Nii on paljudel peredel, kes lapse on võtnud - alguses on „huvilisi“ palju, aga aeg annab arutust. Täna oleme vaid meie oma perega, millesse kuuluvad ka laste uued vanaemad ja vanaisad ja mõnus rutiin. Alles nende aastate järel oskan ma hinnata seda siiski mõnusat sõna – “rutiin”.

Tean, et paljudel on hirm võtta oma perre asotsiaalsetest peredest pärit lapsi. Olgu siis imikuid või suuremaid tegelasi. Et mis siis ja siis saab, väga palju on õhus küsimusi. Mulle tundub, et ma oskaksin sellele nüüd juba vastata=> midagi ei saa, sellega tuleb tegeleda, täpselt nõnda nagu tegeletakse ka oma bioloogiliste laste puhul ilmnevate raskustega. Me ainult kujutame ette, et raskused nende teiste lastega võivad raskemad olla. Näiteks minu praeguseks 20-aastane poeg ei ole teps mitte vähem peavalu mulle valmistanud. Millegipärast arvatakse ka, et võõra lapse perre võtmine on tohutu suur vastutus, on ikka ka, aga see on tegelikult sama suur vastutus, kui ise laps saada/sünnitada.

Minu lugu tekitab kindlasti küsimusi, et miks nii toimiti ühel või teisel juhul, või miks läks kaua aega, enne kui lapsed perest eraldati, see kõik käib selle alla, et inimestel on puudu infost, puudu kogemustestest, puudu jäi süsteemist ja selle toimimine on küsitav senini.

Täna 15-aastased lahedad tshikid teevad ilma spordimaailmas, on kogunud isiklikke saavutusi, mille läbi on tõusnud nende enesehinnang.

Parim asi, mida kuulsin, oli see, kui sel suvel olin tunnistajaks ühele kahekõnele, mis toimus minu nägemisväljast väljaspool, seega ei teadnud keegi minu olemasolust. Kaks noort inimest rääkisid omavahel ja üks küsis, et kui sa saaksid olla keegi teine, keegi kuulus inimene, siis kes sa tahaksid olla? Selle peale vastas minu endine mowgli-tüdruk, et tahaks olla tema ise, et ta on juba päris palju saavutanud. Pidin kõva häälega tönnima selle peale hakkama...

Ja meie pere nali on see, kui vahel isa kõva häälega naerdes ütleb, et kus need kõik teised siis küll olid, kui selliseid kahe tüdrukut jagati?! Kõik need teised - nad ise ka ei tea, millest ilma on jäänud Vot sellised on meie tshikid ja me oleme tõesti uhked!




RSS 2.0