Minu pere lugu...

Kuidas ma veel ühe lapse sain

Lisas: Lehe Adminn - 16/01/13 @ 15:55

Kui ma päris palju aastaid tagasi õnnelikult oma abielu lahutasin, siis käis peast läbi mõte, et üksikvanemana tuleb mul oma kaks last iseseisvaks kasvatada. Lasin oma nooremad sugulased silme eest läbi ja kellelegi rääkimata valisin mõttes välja ühe, kes võiks minu lapsed suureks kasvatada, kui minuga peaks midagi juhtuma.
Nagu elus ikka, läks hoopis teisiti. Olen ise olnud see, kes on teise ema lapse jõudnud juba peaaegu suureks kasvatada.

Minu vanem poeg õppis koolis, kus hooliti ka lastekodulastest, kutsuti neid kooli külla ja käidi ise lastekodus väiksematega tegelemas. Nii kohtusidki kaks poissi, vanem 17 ja noorem 6. Sõpradeks nad said ja väike hakkas meil külas käima. Ühiselt jõudsime lastega arvamusele, et külaskäikudest võiks midagi enamat areneda. Kõige raskemalt harjus mõttega, et perre tuleb kolmas laps, minu teismeline tütar, aga nende aastatega on temast saanud hea õde kahele vennale.

Erilisi raskusi ma ei mäleta. Enne lapse perre tulekut käisin PRIDE koolitusel. Koolitajatega vedas. Toredad inimesed, rääkisid lisaks muudele tarkustele ka seda, kui raske on lapsel keskkonda vahetada, jätta sõbrad ja tulla uude kohta. Räägiti asja juriidilisest poolest. Suur vend otsis lapsele kooli. Sugulased on mind väga palju toetanud ja lapsega maal tegelenud. Sotsiaaltöötaja on olnud maailma parim.

Meie pesamuna on täielik rikkur. Tal on ka bioloogiline vanem õde, pikki aastaid oli elus lapse tore vanaema, kellega me kõik suhelda saime. Olen püüdnud talle alati rääkida, kui palju head on ta oma bioloogilistelt vanematelt kaasa saanud, suurepärase mälu, hea välimuse ja ka hea iseloomu (vähemalt seni). Pika viha pidaja ta ei ole.

Tänu oma väiksemale lapsele olen tuttavaks saanud toredate inimestega, kes on lapsed lapsendanud või hoolduspered nagu mina. Olen käinud huvitavatel koolitustel. Kõige tähtsam, mis ma olen saanud, on aga minu väiksema lapse hea seltskond. Temaga saab juttu rääkida ja teatris käia. Kui teda ei oleks, siis kes kisaks vannitoast, et siin majas tema peale üldse ei mõelda, vannitoas on šampoonid ainult värvitud juustele.

Jääb ainult loota, et lapsele meie juures meeldib. Kui saaks ainult rohkem talle edasi anda teadmist, et maailm kuulub talle, olgu ise enesekindel ja aidaku teisi, siis teised aitavad vastu.

 

Ülle 




RSS 2.0