Minu pere lugu...

Minu kiindumuse lugu

Lisas: Veroonika Plovits - 10/09/14 @ 14:31

Kui õigus oli ***’l, et põrgut kujutada on palju lihtsam kui paradiisi. Paradiisis sõnad lihtsalt saavad otsa, võib olla suudad midagi arusaamatut pomiseda kolme telgi kohta... Kuigi, pärast kui kohaned, sõnad siiski tulevad - tänu nende taevalike suhtete eest inimestega oma elus, tänu kellele ma seda tean.

Pesin eile nõusid, kuulates teismeliste muusikat, mille saatel K *** minu kõrval õhtusöögiks kartuleid kooris, ja mõtlesin, kui palju tänase päeva kodune reaalsus erineb sellest, milles me elasime poolteist aastat, kaks aastat tagasi. Kuidas see kõik muutub lihtsamaks, elavamaks ja võimalikumaks, kui areneb ja kasvab kiindumus - nii lapse kui täiskasvanu poolt.

Minu kiindumus K ***’sse tänasel päeval on väga erinev kiindumusest, mis mul oli tema vastu aasta-poolteist-kaks aastat tagasi. Ja seda vahet ehk saab kirjeldada, võib-olla, samade terminitega, mis kehtivad laste kiindumussuhte arengul: kaootiline ja turvaline kiindumussuhe. Kodu muutub päris pikaks ajaks ebaturvaliseks ja kaootiliseks kohaks ka täiskasvanule, kui sinna ilmub inimesehakatis, kes mitte midagi head täiskasvanutelt ei oota.

Sa saad sellest aru nii oma mõistuse kui südamega, kuid ikkagi väsid väga ära sellisest kodusest atmosfäärist, küllastatud valedest ja koduse painaja väljamõeldistest. Ja nii sa võõrdud enese vabaks laskmisest ja harjud ootama järjekordset trikki – seda ka seetõttu, et keeruline on petuskeemidele reageerida kui sa ei oota seda ... Üldiselt peegelpilt sellest, mis toimub lapse hinges. Nii tunnetad enda sees, mis tunne on elada reaalsuses, kus sa ei saa kedagi usaldada.

Ja mingi, liiga pika aja jooksul, nõuavad kõige lihtsamad tegevused ja vestlused eneseületamist: oma kaitsereflekside, väärtusetuse tunde, mingi möödapääsmatu ja täitmatu vajaduse tunde lapsest lahti saada ja ilma lapseta olla..

Ja siis hakkab usaldus sammhaaval kasvama: sõna sõna järel, vestlus vestluse järel, tegevus tegvevuse järel.

Kõrvaltoimena muutub muidugi raskemaks taluda tagasilööke ja korduvad lõkse. Aga tegelikult on ka neid juba palju lihtsam üle elada, sest usaldusel on tekkinud mingi ajalugu, mille juurde saab tagasi pöörduda probleemide lahendamiseks. Ja veel ilmub ja juurdub ellu see valdkond, kus tavalised tegevused ja vestlused arenevad "ise", ilma eneseületemiseta. Ja nii see on palju lihtsam, nagu kõndida õhus, mitte sügavas oluliselt vastupanu osutavas vees.

Ma ei tea, kas ma oskan väljendada seda, mida ma nii selgelt enda sees tunnen. Kui palju kergemad on lihtsad naljad. Kasvõi kutsuda lihtsalt laps kartuleid koorima - teades, et laps on tõenäoliselt nõus. Või kui ei ole nõus ja esitab arusaadavaid põhjuseid, mida arvesse võttes, suudan ma ümber orienteeruda. Ja ei peedista aju virisemise, sabotaaži ja enesevigastamise katsetega eesmärgiga mõjutada mind, nagu pikalt oli tavaline norm. Või näiteks lobisemine enne magamaminekut. Ei pea pingutama hoidmaks vestlust ühest otsast, sest usaldus teises ​​otsas pole veel tekkinud ja ei tekigi niipea ning sellest tingituna on nii raske rääkida isegi kõige lihtsamatel ja igapäevastel teemadel. Aga lihtsalt lobiseda, vastata tütrekese küsimustele, küsida ise. Tunnetada elavat vastukaja.

Ja üks eraldi õnnelik hetk - vastuseks K ***  teismelise mõttele, et neljakümne aastaselt on inimesed juba kohutavalt vanad ja kui juba kuuskümmend, ooo – mõtlematul küsides, et kuidas talle siis meeldib meie kuuekümneste tuttavate ja sõprade elu – vanaema, vanaise jt?, kuulda "Ooh, jaa, neil on väga lõbus elu, ka mina hakkan nii elama! Kaunistan oma maja ja võtan väikse koera, sest seda saab igale poole kaasa võtta ja süles kanda!”

See oli tohutult viljaka põlvkondadevahelise suvelaagri tulemus! J




RSS 2.0