Minu pere lugu...

LÕPUTU LOO esimesed kolm vaatust

Lisas: Jane Snaith - 11/06/13 @ 15:51

I vaatus
“Mul on teile uudiseid. On õde ja vend. Lastekaitsja läheb nüüd üheks kuuks puhkusele. Nii et unustage nüüd selleks kuuks kogu see teema ja siis tegutsege!”
Umbes selline sõnum jõudis minu postkasti pea aasta tagasi. Kirjeldamatud tunded ja mõtted ründasid ning see üks kuu, mis lastekaitsjal puhkust ees seisis, tundus mulle kõige pikem kuu senise elu jooksul.
Ometi sai ka see pikk ootamine kord lõpu ja siis arenesid sündmused välgukiirusel.
Esimene kohtumine. Äratundmine või siis mitte? Uued kohtumised, esialgu harvad ja põgusad. Igakord uued tunded ja küsimused. Siis juba pikad kooselamised ning väga ruttu südamevalu neil hommikutel, kus läksime lahku teadmisega, et õhtul minnakse lasteaeda lastele järgi lastekodust ning meie kohtume alles (sic!) 3 päeva pärast.
See suhe, mis sai alguse maailma pikimast ootamisest, võttis ühtäkki üles kõvad tuurid ning juba oligi meist saanud ühe katuse alla elav kooslus, sest perekond ei julge ma tagantjärele veel selle mikro-maailma kohta öelda.

II vaatus
1. juuni on Lastekaitsepäev. Ma ei ole kunagi süvenud ning ilmselt seetõttu aru saanud, mida see päev peaks igale lapsele ja lastega seotud inimestele tähendama. On üritused lastele ja lastega, on mingid sõnavõtmised ja arvamuste avaldamised. Ometi on see mulle jäänud ja olen aus – jäi ka seekord – võõraks.
Samal ajal on nüüdseks sõnal “lastekaitse” meie peres hoopis teine tähendus. Sellel on päris sisu koos meeletult valusaga ja lootustandvalt ilusaga. Meie laste senised pisikesed elulood on nii sisutihedad ja kogemusterohked, et sageli abikaasaga tunnistame, et need olukorrad ja tunded, mida meie lapsed on kogenud, on mingil skaalal suuremad, kui meie kordi kauem elatud elu on endaga kaasa toonud.
Vahel, kui argipäev väsitab ja mõned väikeste inimeste ei-tea-millest-tulnud imelikud käitumised ja mõtlemised meid suuri inimesi rusuvad, tuletame endale meelde, et oleme saanud ühe elu suurimatest kingitustest – võimaluse 2 inimese eluteel aidata keerata igaveseks uus ja õnnelik lehekülg. Kindlasti ei ole me selles rollis osavad ega kaugelt mitte täiuslikud. Tunnistame iseendale ja abikaasaga vastastikku vahel, et mõistus sai otsa. Aga siis võtame end kokku ja lähme edasi.
Oleme loonud selle ajaga endale nn turvavõrgustiku inimestest, kellest osad on meie kõrval olnud päris algusest – see tähendab juba enne meie kasuvanemateks saamist. Iga kasupere peab endale need turvamehed ja –naised leidma! Sellest oleme kindlad. Kõiki muresid ei saa ise ära muretseda. Kõiki raskusi ei oska ise lahti ragistada. Kõik meie pere jaoks nii erakordsed olukorrad ei ole üldse erakordsed, kui neid jagada teiste kasuperedega, kes on täpselt sama kogenud. Kõike ei suuda ega saagi ise teada ja suuta. Selleks on olemas inimesed, kel vastav väljaõpe, kogemus või lihtsalt suur süda ja suured kõrvad ☺, mis iga mure ära kuulavad.


III vaatus
On uskumus, et vanemad ei otsusta üldse selle üle, kas ja kes ja millal saab nende lapseks. Igasugused ponnistused selles vallas ei vii sihile, kui laps pole otsustanud sellesse peresse, neile vanematele sündida.
Mõtlen siin, kas sama kehtib ka kasuvanemate kohta? Me ei vali, kas ja kes ja millal tuleb meie perre elama ning meie südameigatsust täitma. Mulle tundub, et ongi nii - lapsed valivad meid ja valivad aja ja vormi, kuidas nad meie ellu tulevad.
Vale on oodata ja loota täiuslikku lahendust. Mulle meeldib Oma Pere juhi Sigrid Petofferi umbes selline mõte, et lapsendaja ega kasuvanem on valel teel mõeldes, et nüüd mul on laps, kellele ma teen patsid ja me läheme koos teatrisse. Kes kaasa mõtleb, mõistab, mida Sigrid silmas peab. Mina läbi oma kogemuse mõistan nii, et külmavärinad jooksevad üle keha. Ja need ei ole hirmuvärinad.
Kõige eeltoodu valguses ma julgustan kõiki mõtlema sellele, kas teie peres on igas mõttes ruumi teiste vanemate poolt siia maailma toodud lapsele või lausa mitmele. Ei tasu end segada illusiooniga, kas te suudate ilmtingimata tingimusteta armastada seda teise vanema last. See on ideaalne, kui see armastus tekib, kas kohe või ajaga. Kuid on täiesti ok, kui te tunnete selle lapse vastu kiindumust, soovi talle toeks olla, soovi olla talle parim sõber ning aidata tal kasvada suureks nii, et kui ta täisealisena maailmale vastu vaatab, on ta teie abiga saanud selleks piisavalt oskuseid, teadmisi ja kõige tähtsam – kindlustunde, et ta pole siin maailmas üksinda, mis iganes saab.

Jah, vahel on raske. Vahel satud mõtlema, et kas minust on ikka asja. Vahel valad pisaraid, sest mitte miski ei näi toimivat. Vahel paanitsed, mis saab edasi, kui lapsed kasvavad ja väikeste laste väiksed mured saavad suurte laste suurteks muredeks. No olgem ausad, nagu igas peres ☺
Ja samas, meie peres me oleme kindlad, et ilma nende kahe imelise inimeseta oleks meie elu tuhandeid kordi vaesem ning meie ise inimestena miljoneid kordi vähem oma kohta siin maailmas väärt.

Soovin kõikidele äratundmist, et mina saan ja soovin pakkuda päris kodu ja perekonda lapsele, kes seda vajab ja mind on juba mõnda aega kuskil oodanud!
 




RSS 2.0