Minu pere lugu...

Lehed: [1] 2 3 > >>

Minu kiindumuse lugu

Lisas: Veroonika Plovits - 10/09/14 @ 14:31

Kui õigus oli ***’l, et põrgut kujutada on palju lihtsam kui paradiisi. Paradiisis sõnad lihtsalt saavad otsa, võib olla suudad midagi arusaamatut pomiseda kolme telgi kohta... Kuigi, pärast kui kohaned, sõnad siiski tulevad - tänu nende taevalike suhtete eest inimestega oma elus, tänu kellele ma seda tean.

Pesin eile nõusid, kuulates teismeliste muusikat, mille saatel K *** minu kõrval õhtusöögiks kartuleid kooris, ja mõtlesin, kui palju tänase päeva kodune reaalsus erineb sellest, milles me elasime poolteist aastat, kaks aastat tagasi. Kuidas see kõik muutub lihtsamaks, elavamaks ja võimalikumaks, kui areneb ja kasvab kiindumus - nii lapse kui täiskasvanu poolt.

Minu kiindumus K ***’sse tänasel päeval on väga erinev kiindumusest, mis mul oli tema vastu aasta-poolteist-kaks aastat tagasi. Ja seda vahet ehk saab kirjeldada, võib-olla, samade terminitega, mis kehtivad laste kiindumussuhte arengul: kaootiline ja turvaline kiindumussuhe. Kodu muutub päris pikaks ajaks ebaturvaliseks ja kaootiliseks kohaks ka täiskasvanule, kui sinna ilmub inimesehakatis, kes mitte midagi head täiskasvanutelt ei oota.

Sa saad sellest aru nii oma mõistuse kui südamega, kuid ikkagi väsid väga ära sellisest kodusest atmosfäärist, küllastatud valedest ja koduse painaja väljamõeldistest. Ja nii sa võõrdud enese vabaks laskmisest ja harjud ootama järjekordset trikki – seda ka seetõttu, et keeruline on petuskeemidele reageerida kui sa ei oota seda ... Üldiselt peegelpilt sellest, mis toimub lapse hinges. Nii tunnetad enda sees, mis tunne on elada reaalsuses, kus sa ei saa kedagi usaldada.

Ja mingi, liiga pika aja jooksul, nõuavad kõige lihtsamad tegevused ja vestlused eneseületamist: oma kaitsereflekside, väärtusetuse tunde, mingi möödapääsmatu ja täitmatu vajaduse tunde lapsest lahti saada ja ilma lapseta olla..

Ja siis hakkab usaldus sammhaaval kasvama: sõna sõna järel, vestlus vestluse järel, tegevus tegvevuse järel.

Kõrvaltoimena muutub muidugi raskemaks taluda tagasilööke ja korduvad lõkse. Aga tegelikult on ka neid juba palju lihtsam üle elada, sest usaldusel on tekkinud mingi ajalugu, mille juurde saab tagasi pöörduda probleemide lahendamiseks. Ja veel ilmub ja juurdub ellu see valdkond, kus tavalised tegevused ja vestlused arenevad "ise", ilma eneseületemiseta. Ja nii see on palju lihtsam, nagu kõndida õhus, mitte sügavas oluliselt vastupanu osutavas vees.

Ma ei tea, kas ma oskan väljendada seda, mida ma nii selgelt enda sees tunnen. Kui palju kergemad on lihtsad naljad. Kasvõi kutsuda lihtsalt laps kartuleid koorima - teades, et laps on tõenäoliselt nõus. Või kui ei ole nõus ja esitab arusaadavaid põhjuseid, mida arvesse võttes, suudan ma ümber orienteeruda. Ja ei peedista aju virisemise, sabotaaži ja enesevigastamise katsetega eesmärgiga mõjutada mind, nagu pikalt oli tavaline norm. Või näiteks lobisemine enne magamaminekut. Ei pea pingutama hoidmaks vestlust ühest otsast, sest usaldus teises ​​otsas pole veel tekkinud ja ei tekigi niipea ning sellest tingituna on nii raske rääkida isegi kõige lihtsamatel ja igapäevastel teemadel. Aga lihtsalt lobiseda, vastata tütrekese küsimustele, küsida ise. Tunnetada elavat vastukaja.

Ja üks eraldi õnnelik hetk - vastuseks K ***  teismelise mõttele, et neljakümne aastaselt on inimesed juba kohutavalt vanad ja kui juba kuuskümmend, ooo – mõtlematul küsides, et kuidas talle siis meeldib meie kuuekümneste tuttavate ja sõprade elu – vanaema, vanaise jt?, kuulda "Ooh, jaa, neil on väga lõbus elu, ka mina hakkan nii elama! Kaunistan oma maja ja võtan väikse koera, sest seda saab igale poole kaasa võtta ja süles kanda!”

See oli tohutult viljaka põlvkondadevahelise suvelaagri tulemus! J



LÕPUTU LOO esimesed kolm vaatust

Lisas: Jane Snaith - 11/06/13 @ 15:51

I vaatus
“Mul on teile uudiseid. On õde ja vend. Lastekaitsja läheb nüüd üheks kuuks puhkusele. Nii et unustage nüüd selleks kuuks kogu see teema ja siis tegutsege!”
Umbes selline sõnum jõudis minu postkasti pea aasta tagasi. Kirjeldamatud tunded ja mõtted ründasid ning see üks kuu, mis lastekaitsjal puhkust ees seisis, tundus mulle kõige pikem kuu senise elu jooksul.
Ometi sai ka see pikk ootamine kord lõpu ja siis arenesid sündmused välgukiirusel.
Esimene kohtumine. Äratundmine või siis mitte? Uued kohtumised, esialgu harvad ja põgusad. Igakord uued tunded ja küsimused. Siis juba pikad kooselamised ning väga ruttu südamevalu neil hommikutel, kus läksime lahku teadmisega, et õhtul minnakse lasteaeda lastele järgi lastekodust ning meie kohtume alles (sic!) 3 päeva pärast.
See suhe, mis sai alguse maailma pikimast ootamisest, võttis ühtäkki üles kõvad tuurid ning juba oligi meist saanud ühe katuse alla elav kooslus, sest perekond ei julge ma tagantjärele veel selle mikro-maailma kohta öelda.

II vaatus
1. juuni on Lastekaitsepäev. Ma ei ole kunagi süvenud ning ilmselt seetõttu aru saanud, mida see päev peaks igale lapsele ja lastega seotud inimestele tähendama. On üritused lastele ja lastega, on mingid sõnavõtmised ja arvamuste avaldamised. Ometi on see mulle jäänud ja olen aus – jäi ka seekord – võõraks.
Samal ajal on nüüdseks sõnal “lastekaitse” meie peres hoopis teine tähendus. Sellel on päris sisu koos meeletult valusaga ja lootustandvalt ilusaga. Meie laste senised pisikesed elulood on nii sisutihedad ja kogemusterohked, et sageli abikaasaga tunnistame, et need olukorrad ja tunded, mida meie lapsed on kogenud, on mingil skaalal suuremad, kui meie kordi kauem elatud elu on endaga kaasa toonud.
Vahel, kui argipäev väsitab ja mõned väikeste inimeste ei-tea-millest-tulnud imelikud käitumised ja mõtlemised meid suuri inimesi rusuvad, tuletame endale meelde, et oleme saanud ühe elu suurimatest kingitustest – võimaluse 2 inimese eluteel aidata keerata igaveseks uus ja õnnelik lehekülg. Kindlasti ei ole me selles rollis osavad ega kaugelt mitte täiuslikud. Tunnistame iseendale ja abikaasaga vastastikku vahel, et mõistus sai otsa. Aga siis võtame end kokku ja lähme edasi.
Oleme loonud selle ajaga endale nn turvavõrgustiku inimestest, kellest osad on meie kõrval olnud päris algusest – see tähendab juba enne meie kasuvanemateks saamist. Iga kasupere peab endale need turvamehed ja –naised leidma! Sellest oleme kindlad. Kõiki muresid ei saa ise ära muretseda. Kõiki raskusi ei oska ise lahti ragistada. Kõik meie pere jaoks nii erakordsed olukorrad ei ole üldse erakordsed, kui neid jagada teiste kasuperedega, kes on täpselt sama kogenud. Kõike ei suuda ega saagi ise teada ja suuta. Selleks on olemas inimesed, kel vastav väljaõpe, kogemus või lihtsalt suur süda ja suured kõrvad ☺, mis iga mure ära kuulavad.


III vaatus
On uskumus, et vanemad ei otsusta üldse selle üle, kas ja kes ja millal saab nende lapseks. Igasugused ponnistused selles vallas ei vii sihile, kui laps pole otsustanud sellesse peresse, neile vanematele sündida.
Mõtlen siin, kas sama kehtib ka kasuvanemate kohta? Me ei vali, kas ja kes ja millal tuleb meie perre elama ning meie südameigatsust täitma. Mulle tundub, et ongi nii - lapsed valivad meid ja valivad aja ja vormi, kuidas nad meie ellu tulevad.
Vale on oodata ja loota täiuslikku lahendust. Mulle meeldib Oma Pere juhi Sigrid Petofferi umbes selline mõte, et lapsendaja ega kasuvanem on valel teel mõeldes, et nüüd mul on laps, kellele ma teen patsid ja me läheme koos teatrisse. Kes kaasa mõtleb, mõistab, mida Sigrid silmas peab. Mina läbi oma kogemuse mõistan nii, et külmavärinad jooksevad üle keha. Ja need ei ole hirmuvärinad.
Kõige eeltoodu valguses ma julgustan kõiki mõtlema sellele, kas teie peres on igas mõttes ruumi teiste vanemate poolt siia maailma toodud lapsele või lausa mitmele. Ei tasu end segada illusiooniga, kas te suudate ilmtingimata tingimusteta armastada seda teise vanema last. See on ideaalne, kui see armastus tekib, kas kohe või ajaga. Kuid on täiesti ok, kui te tunnete selle lapse vastu kiindumust, soovi talle toeks olla, soovi olla talle parim sõber ning aidata tal kasvada suureks nii, et kui ta täisealisena maailmale vastu vaatab, on ta teie abiga saanud selleks piisavalt oskuseid, teadmisi ja kõige tähtsam – kindlustunde, et ta pole siin maailmas üksinda, mis iganes saab.

Jah, vahel on raske. Vahel satud mõtlema, et kas minust on ikka asja. Vahel valad pisaraid, sest mitte miski ei näi toimivat. Vahel paanitsed, mis saab edasi, kui lapsed kasvavad ja väikeste laste väiksed mured saavad suurte laste suurteks muredeks. No olgem ausad, nagu igas peres ☺
Ja samas, meie peres me oleme kindlad, et ilma nende kahe imelise inimeseta oleks meie elu tuhandeid kordi vaesem ning meie ise inimestena miljoneid kordi vähem oma kohta siin maailmas väärt.

Soovin kõikidele äratundmist, et mina saan ja soovin pakkuda päris kodu ja perekonda lapsele, kes seda vajab ja mind on juba mõnda aega kuskil oodanud!
 



Meie pere pesamunad

Lisas: Jane Snaith - 07/03/13 @ 10:35

Teades, kui oluline on lapse arengule tema esimene eluaasta, ei tohiks ükski beebi sattuda asenduskodusse. Ma ei taha öelda midagi halba asenduskodu kohta, vaid hoopis seda, et beebi vajab üht kindlat inimest oma ellu, kes hoolitseb ja armastab teda ja loob sellega talle kiindumus- ja turvatunde.
Mind viis kokku saatus ühe sellise beebiga kes oleks muidu sattunud asenduskodusse ja sellest saidki alguse meie pere pisikeste põnnide rõõmud.
Jah, olin neile pisikestele hooldajaks KOV-ga sõlmitud hoolduslepingu alusel ja teadsin, et kord pean loobuma neist pisikestest, kui leitakse neile lapsendaja perekond.
Lapsi ei saa hoida ilma oma kiindumuseta ja teadsin, et see lahkumine teeb kord haiget, aga suurem on see rõõm, kui tead, et oled andnud sellele lapsukesele nii palju armastust ja hoolt, et uues peres on tal võimalus kergemini kohaneda, sest tal on juba üks kiindumus ja sellele uut luua on lihtsam.
Meie 4 armast pesamuna on toonud meie perre nii suurt rõõmu kui ka muresid. Kuid teadke kõik, keda see samm ees ootab - rohkem on siiski rõõmu kui muret. Mureks on vahel, et kas teen ikka kõik õieti, kas nii või naa. Kuid samas pean ütlema, et siis tuleb võtta ette abi otsimine. Minul on neid abilisi ja tänan kõiki, kes on oma jõu ja nõuga toeks.
Perekond ja sõbrad on kõige esimesed abilised, nende tugi on väga oluline. Pere ei tohi tunda end tõrjutuna, kui on andnud lapsele pere ja kodu. Siis on oluline omavalitsuste toetus, kus elame ja muidugi kõige suurem abi tuleb sealt kust laps on pärit. Minul on küll väga vedanud, saan suurt abi mõlemast omavalitsusest. Süüdistustest pole abi, me kõik teeme vigu, kuigi seda me ei taha, aga siis tuleks analüüsida ja arutada kuidas saab teisiti, et keegi ei kannataks ja lapsed oleks õnnelikud.
Julgust ja jaksu kõigile kellel see tee ees on!

Hoolduspere ema
 



Lehed: [1] 2 3 > >>

RSS 2.0